Prantsusmaa – mariannereisid

Kui keegi oleks mulle öelnud kusagil 3 kuud tagasi, et juba enne jõule elan ma Hispaanias, poleks ma teda lihtsalt uskunud. See oleks ju suisa võimatu olnud!
Suvel sai elus üks järjekordne etapp läbi ning uus algas kenasti plaanipäraselt, kuid vahepeal mängib elu kätte omad vingerpussid ning keerab elu täiesti peapeale. Otsustasin selle lahendada parimal võimalikul viisil – võtta kaasa enda parim sõber, kelleks on kuldse retriiveri kutsikas ning paluda end Lõuna-Hispaania kontorisse tööle suunata. Rahvusvahelises ettevõttes töötamisest on sellistel hetkel kasu, teed sama tööd, lihtsalt teises asukohas.

Seejärel tuli mõelda, kuidas sinna kohale saada – nii rahaline pool kui transport. Üksinda oleks võinud kasvõi hääletades minna, kuid nüüd on mul kaaslane, kelle heaolule tuleb mõelda. Kindlasti oleks lihtsam/odavam/kiirem olnud sinna lennata, kuid mõte koera pagasisse saatmisest ei tundunud kuidagi ahvatlevana. Loom ei saa ju aru, miks ta üksi on ning mis temaga toimub, eriti niivõrd sotsiaalne seltsimees nagu retriiver. Lendama oleks pidanud sihtkohta jõudmiseks kaks korda, otselennu puhul oleks veel seda võimalust kaalunud. Samuti oleksime pidanud palju vajalikke asju maha jätma ning kohapeal uued ostma.

Seetõttu sain hoopis oma venna nõusse räägitud, et ta meid autoga kohale viiks. Meie õnneks oli tal mahtuniversaal, mis tähendas palju ruumi ning mugavat sõitu 4500 km vältel. Endalegi üllatuseks suutsime planeeritud teekonnast kinni pidada ning 5-da päevõhtuks kohale jõuda. Ööbima jäime: Varssavis, Nürnbergis, Lyonis, Barcelonast natuke lõuna poole ning siis sihtkohas – Malagast natuke lõunas.

Millega teekonnal arvestada:

1. Veendu auto tehnilises seisukorras. Eestis on odavam ja lihtsam seda remontida, kui kes-teab-kus välismaal.

2. Koeraga reisides tuleb veenduda, et tal on kõik vajalikud protseduurid tehtud ning europassi registreeritud. Autosõit ka tema jaoks võimalikult mugavaks ning turvaliseks teha: madrats, kus lamada, turvavöö, kott mänguasjade ning maiustustega (võtsin ka närimiseks oksi), ohtralt joogivett ning söök mugavalt käepärast. Minu koeral olid enne seda pikka sõitu probleemid autos oksendamisega, seetõttu söötsin talle sellel teekonnal tihti väikeseid koguseid ning rahulikult madratsil pikutades läks tal sõit ülimalt sujuvalt.

3. Teekonnal varuda ohtralt aega peatusteks. Meie päevane kilometraaž oli planeeritud ca 1000 km kanti. Peatuseid tegime kusagil iga kahe tunni tagant. Idee poolest saab ka vähemaga hakkama, kuid ma leian, et niivõrd pika sõidu puhul ei tasu end rohkem ära väsitada kui vaja. Koerale on mugavam, kui saab vahepeal jalga sirutada ning ka auto saab natuke puhkust.

4. Otsida majutuskohad, mis on soovitatavalt linnast natuke väljas ning autoga kergesti ligipääsetavad. Lisaks veenduda, et ka lemmikloomad on sinna oodatud ning kui palju võetakse nende eest lisatasu. Booking.com oli siinkohal jällegi suureks abiks.

5. On teada-tuntud fakt, et Poolas on väga hull sõita. See on hullem, kui ma oodata oskasin, eriti pimedas. Meid saatsid läbi riigi ohtrad teetööd ning täiesti segased rekkajuhid. Kui vähegi võimalust, tuleks Poolast valges läbi sõita, sest seal sõitmine ei ole üldse meeldiv kogemus.

6. Lohutuseks – peale Poolat tuleb Saksamaa ning selle läbimine on lausa lust!

7. Prantsusmaalt alates on tasulised teelõigud, mille vältimine on suhteliselt keeruline. Kuid umbes sama keeruline on esimesel hetkel välja mõelda, kuidas see maksmise süsteem töötab. Abistavaid töötajaid seal polnud, olid vaid tundmatud masinad ning närvilised autojuhid, kes sellist mökutamist ei talunud. Õnneks on Euroopa Liit nüüdsest roamingutasu vaba ning saab ka teel olles vajaliku info internetist välja otsida. Meid abistas selline lehekülg: https://francetravelplanner.com/trans/car/tolls.html

Kõigepealt tuleb välja mõelda, millisesse ritta sõita, see sõltub makseviisist.
Esimeses tolli-putkas võtsin pileti, millega tasuda sularaha eest väljasõidul, kuid hiljem õppisime, et vähemalt minu kaardiga sai ka nendel lõikudel maksta, mis tegi elu tunduvalt lihtsamaks. Lugesin ka, et see masin ei pruugi üldsegi kõiki kaarte aksepteerida. Hispaanias näiteks oligi võimalus maksta vaid sularahas või kohaliku kaardiga. Eestis olles varusin nii sularaha kui ka mitu pangakaarti, juhuks, kui teel olles peaks midagi sellist juhtuma.

PS. Nendel teelõikudel on bensiinijaamades kütus väga kallis. Kui pole äärmist vajadust, tuleks tankimisega oodata mahasõiduni.

8. Ürita teekonda võimalikult palju nautida, sest kui tihti ikka saab mööda Euroopat ringi sõita! 🙂

Prantsusmaa