Saksamaa & Kreeka

Märts 2017, 7 päeva

Lennud Riia-Berliin-Ateena-Santorini ja tagasi: 130.-
Bussipilet Tartu-Riia-Tartu: 22.45
Metroo Berliinis (2x päevapilet + 2x üksikpilet) 22.20
Lennujaama transfeerbuss Ateenas: (4 piletit) 24.-
Transfeer Santorini hotellist lennujaama: 10.-
majutus:
Hostelid Berliinis 2×16.-
Hotell Santorinil 57.-

Kokku: 297.65

Juba esimesel lennul kuuest, sain ma tunda, mida tähendab lennuhirm. Ma olen elus palju lennata saanud ning seda väga erinevate ilmastikuoludega. Kunagi pole aru saanud, miks inimesed kardavad lendamist, et mis see siis ära ei ole..  Ju siis mul on olnud piisavalt õnne, et varem  pole veel niivõrd hullu maandumise osaliseks saanud, kus lennuk ei maandu, vaid sõidab rodeot ning vahepeal kukub järsult ja mitte ühe korra. Lõpuks maandus ühegi kriimuta ning mis peamine – maandus, mitte ei kukkunud. Süüdistada võis siinkohal vaid tugevat tuult Berliinis. Sellegi poolest oli hea teada, et mul on reiside ajaks alati kindlustus tehtud. Hingasin sügavalt sisse-välja ning mõtlesin taaskord statistika peale, et kui ebatõenäoline oleks päriselt alla kukkuda.

Ülejäänud 5 lendu sellel reisil läksid aga sujuvalt ilma ühegi probleemita. Võibolla on hea, et see juhtus just esimese lennu ajal, sest siis olin ma sunnitud lende jätkama ega saanud hirmul lasta võimust võtta.

Sel reisil ei oodanud ma Berliinist muud, kui lihtsalt majutuskohta. Võibolla just sellepärast mul seal nii tore oligi! Suureks boonuseks olid ka väga heal tasemel hostelid.

Esimesel päeval otsisin üles telesaatest “Galileo” nähtud jaapanipärast hot dog-i restorani Oishii Hot Dog.  http://oishii-hotdog.de/

Lasin kokal endale soovitada, millist hot dog-i proovida ning ei pidanud maitses sugugi pettuma. Hinnaklass on Berliinile kohaselt pigem odavapoolne ning rahakotisõbralik – hot dog ise maksis 4.80 ning lisades 3 eurot, sai veel kohalikku limonaadi ning kausitäie friikartuleid.

oishii

Selgus, et ka paljud kohalikud ei tea selle restorani olemasolust ning otsustasid peale minu soovitust seda külastada. Pole imestada – Berliin on gigantne linn, kus leidub midagi igale maitsele, igav seal ei hakka.

Linnas jalutades kohtasin näiteks rulaga sõitvat koera.

SONY DSC

Ja Packmani autot…

SONY DSC

Reisi lõpus tagasi Berliini saabudes otsustasin aga oma päeva hoopis Potsdamis veeta ning ajaloolisi hooneid külastada. Juba eelmisest reisist jäi sellest kohast kuidagi eriliselt hubane tunne.

Cecilienhofi lossis, kus toimus Potsdami rahukonverents, olid parajasti käsil ehitustööd. Sain korraks ka kuulsasse sisehoovi piiluda, kuid enamus hoovist oli tellingutega kaetud, seega soovitud pilti ei saanud.

SONY DSC

Sanssouci palee on suvisel ajal kindlasti võimsama efektiga koht, kuid isegi talvisel ajal saab tema suursugususest aimu.

SONY DSC

Ateenas maandudes ootas mind täiesti teistsugune kliima. Oli 20 kraadi ning päikesepaisteline, justkui suvi!

Transfeer sõitis kesklinna ligikaudu tund aega. Tõenäoliselt oleks metrooga saanud kiiremini, kuid pilet maksab peaaegu poole rohkem ning sellel liinil pidi sisserändajatest taskuvarastega suur probleem olema. Bussis olid peamisteks kaasreisijateks pigem kohalikud, kes kasutasid seda transpordivahendit tööle sõiduks.

Juba esimesel Ateena päeval sain tutvuda ühe kasse abistavad MTÜ vabatahtliku ning “tema piirkonna” kassidega, keda leidub absoluutselt igat värvi. Suurepärane võimalus ka linna endaga tutvumiseks!

17409648_10210373366665450_1423626940_n

SONY DSC

Neid kasse oli seal Akropolise rajoonis pisut üle 120, keda ta kord nädalas kindlal kellaajal iga ilmaga söötmas käib. Ta teeb ka MTÜ Nine Lives Greece facebooki lehe jaoks kassidest pilte. Väga tihti käib temaga kaasas ka ta elukaaslane, kes siis aitab suurt toidukotti tassida ning vajadusel pilte teha. Neil on endal kodus juba 5 kassi ning selle ringi jooksul tundus, nagu oleks kõik selle piirkonna kassid ka tema isiklikud, kes on nii-öelda vabalt pidamises. See tunne tekkis sellest, kui nägin, milline side neil kassidel temaga on. Pidin ka küsima, et kui ta neid tänaval elavaid kasse silitamas käib, ega ta karda haiguseid oma kodukassidele viia. Ta selgitas, et need tänavakassid on lisaks arstlikule kontrollile saanud ka kõikvõimalikud parasiiditõrjed.

SONY DSC

Kreeklased, nii palju kui ma seal neid kohtasin, on meist ikka väga erinevad. Nad on rohkem avatud ning ülekõige nad armastavad rääkida. Võin väita, et ma puutusin igas olukorras ikka väga heatahtlikute inimestega kokku. Väga erinevate, kuid heatahtlike.

Ühel järjekordsel tunnisel lennujaam-kesklinn suunal istus mu kõrval mees, kes selle tunni jooksul helistas umbes 10 korda ning lobises pikalt. Peale kolmandat pikka telefonikõne see kaunis kreeka keel ei tundunud enam sugugi nii imeline, vaid väsitav. Kui ta lõpuks viimase kõne lõpetas ja oma telefoni vaatas, hoidsin hinge kinni, et lasku nüüd ometi oma telefonil puhata ka väheke – ma lihtsalt ei jaksa enam kuulata. Lasigi, kuid siis ta hakkas minuga hoopis rääkima. Ja ausalt, üllatavalt tore oli! Tuleb välja, et ta teab isegi eesti muusikast tänu Eurovisioonile ning kui tema teeks seaduseid, siis peaks igas kodus vähemalt 1 koer olema. Ma pean end rohkem kassi-inimeseks, kuid tema mõttekäigul oli isegi tõetera sees, et kui kassid on võimelised elama kolooniates ja tänavatel, siis koeral on vaja kodu ning emotsionaalset sidet inimesega. Ausalt, mul ei meenu kordagi hetke, kus Eestis mõni mees oleks minuga kodututest loomadest rääkinud. Võibolla sellepärast, et Kreekas on see probleem suurem kui meil ning inimesed on temperamentsemad?

Inimesed on seal ka religioossemad. Lisaks sellele, et kirikuid on seal igal pool, on näha seda ka inimeste käitumisest. Trehvasin korduvalt nägema, kuidas inimesed ristimärgi ette lõid nii kirikust möödudes kui ka kirikukella helisemas kuuldes.

SONY DSC

Erinevad nad meist ka ajataju osas. Tundub, et seal ei oma aeg suurt tähtsust. Näiteks pidi ühes baaris ühed muusikut esinema hakkama juba kell 21, aga tegelikult alustasid pisut enne 23. Nad lõpetasid esinemise ka alles vastu hommikut. Naljakas on see, et ühel hetkel ma kaotasin seal isegi ajataju ning lõpuks oli endalgi ükskõik, mis nädalapäev või kellaaeg on.

SONY DSC

WP_20170322_21_50_36_Pro

Üks “õige” kreeklase menüü pidi väljanägema selline – hommikusöögiks kohv ja suits, lõunaks salat ning õhtul siis söövad täiega. Suitsetamine on lubatud ka avalike kohtade siseruumides, mis tundub jälle võõrana. Aga see on pigem lõunamaa värk. Öine eluviis on neile pigem normiks ning päevasel ajal lihtsalt kulgetakse. Seda võib ehk soodustada ka majanduslangus, millest ma absoluutselt igal pool kuulda sain. Kreeklane, kellel veab ja üldse tööle saab, on keskmiseks palgas ca 300-400 eurot kuus. Normaalne on ka see, et mitu põlvkonda elab koos, sest nii on kultuuris ning ka rahaliselt muudmoodi väga ei saa.
Süüa nad teevad igal juhul hästi ning kui kõik muu on kallis, siis sööki saab alati hea hinnaga.

17439486_10210373335064660_955137372_n

Sain ka kuulda, et väga paljud kreeklased käivad turismihooajal Santorinil tööl. Üks inimene, kellega ma tuttavaks sain, käib seal igal aastal ning töötab 5 kuud puhkepäevadeta ning siis saab ülejäänud aasta rahulikult kodus olla ning pereäris abiks olla. Ta andis mulle reisiks ka kasulikke nõuandeid ning samuti ühe saarel elava inimese kontaktid, kes mulle täiesti õigeks ajaks lennujaama vastu tuli ning ka natuke saart tutvustas.

SONY DSC

SONY DSC

SONY DSC

SONY DSC

SONY DSC

Ülejäänud aja viskasin jalad seinale ning imetlesin seda kaunist vulkaanilist saart. See on väiksem, kui ma arvasin, kuid väga kaunis. Ometi on seal jalgsi käimine keerulisem, kui ma ootasin, sest jalakäijate teed praktiliselt puuduvad.

Järgmisel korral tõenäoliselt külastaksin hea meelega mõnda teist saart, kus kohalikud ise puhkamas käivad, sest Sanotrini on ikka väga soolaste hindadega – näiteks lõunasöögiks 2 röstitud saiaviilu juustu ja vorstiga maksab 6-8 eurot.

Kuid samas tahaks tagasi just sellesse hotelli, kus ma sel reisil peatusin. Mulle küll soovitati tagasi tulla suvisel perioodil, kuid samas oli minu jaoks just praegu perfektselt rahulik ja vaikne ning piisavalt soe.

17359237_10210382496013678_3484906853225392069_o

SONY DSC

SONY DSC

Saksamaa & Kreeka eeltöö

Ühel hetkel avastasin kalendrist, et mul oleks märtsis võimalik üks täiesti kohustustevaba nädal tekitada ning jälle kuhugi ära minna. Mõtlesin kaua, kuhu üldse minna sooviks, sest päris palju on juba käidud ning midagi ei tundunud eriliselt kutsuvat ka.  Teisest küljest on päris palju veel ka nägemata. Haarasin sellest viimasest mõttest kinni ning juurdlesin, mis veel nägemata jäänud on. Minu 19. välisriigiks sai valitud Kreeka.

Kuna reisiperiood jäi koolivaheajale, mil hinnad on tavapärasest kallimad, tuli piletite ostuga opereerida alates detsembris, kasutades ära erinevaid sooduskampaaniaid, vahele jäid näiteks nii sõbrapäev kui ka naistepäev, mis andsid võimaluse saada soodsama Luxexpressi bussipileti Riia-Tartu suunal. Tartust Riiga tuli lõpuks osta ikkagi täishinnaga pilet, sest see langes ühele populaarsemale sõiduajale.

Kõige soodsam tuli Kreekasse lennata läbi Berliini ning lennuaegade tõttu tuli mõlemal suunal leida sinna ka ööbimiskoht. Valisin endale 2 erinevat hostelit, mõlemas maksis öö 16 eurot ning asukohad olid logistilises mõttes suurepärased. Ka kvaliteedilt suutsid need majutusasutused positiivselt üllatada. The Cat´s Pajamas hostelit kasutaksin ka järgmisel külastusel uuesti! Sealne sisekujundus ning õhkkond olid midagi erilist.
http://www.thecatspajamashostel.com/
Kreekas külastatavate linnade valikus olid nii Thessaloniki kui Ateena. Otsustasin hoopis külastada enda Ateenas elavat tuttavat ning sealt kiviviske kaugusel paiknevat Santorini saart.

Minu reisid üldjuhul piirduvad linnades kolamise ning pildistamisega, siis otsustasin sel korral lisaks midagi teistsugust teha. Võtsin ühendust Ateenas tegutseva MTÜ-ga Nine Lives Greece, kes töötavad igapäevaselt Ateena kodutute kasside heaolu nimel. Organiseerisin end ühe vabatahtlikuga kaasa kasside söötmisele ning sain kuulda kogu projektist lähemalt. Algselt plaanisin neile annetusena viia kassitoitu, kuid kohapeal otsustasin hoopis panustada tänavakasside steriliseerimise kampaaniasse.
http://www.ninelivesgreece.com/blog/world-spay-day/

Kõigile skeptikutele teadmiseks, et see on üks organisatsioon, kes oma tegevusi ka jäädvustab. Neil on facebooki leht, kuhu pidevalt postitatakse oma tegemisi. Märtsi kuu annetuste sihtmärgiks oli 300 kodutut kassi ära steriliseerida, et nende populatsiooni kuidagi kontrolli all hoida. Märtsi lõpuks oli nad kokku saanud raha 303 kassi operatsiooniks. Nende kassikolooniad elavad teatud piirkondades ning vabatahtlikud käivad neid regulaarselt söötmas. Ka on teada iga kassi tervislik seisukord ning nad on pannud igale ühele isegi nimed! Vahelduse mõttes oli väga värskendav näha siirast hoolimist ja heatahtlikkust.

Santorinil kasutasin ma aega aga puhkamiseks. Sattusin sinna perfektsel ajal, kui turismihooaeg polnud veel alanud. Suvisel ajal pidavat saart külastama ca 5 miljonit turisti. Aastaringselt seal inimesi väga palju ei ela ning töölised tulevad sinna  teistest piirkondadest. Kreeklased ise seal naljalt puhkamas ei käi, sest hinnad on ääretult kõrged.

Majutuskohaga sain justkui loteriivõidu – läbi booking.com-i leidsin ühe kaljunõlval asuva spa-hotelli, mille 2-kordse sviidi tavahinnaks on öö kohta 205 eurot. Minul õnnestus see tuba saada 57 euroga, sest nagu öeldud – turismihooaeg polnud veel alanud. Teeninduse hotellis sain küll nagu oleks täishinna välja käinud. Lisaks kreeklaste üleüldisele sõbralikkusele ning külalislahkusele, oli tunda ka, et töötajad pole veel turistidest väsinud. http://www.suitesofthegods.com/en
Seal kohapeal oli raske oma silmi uskuda, et kogu see ilu on kõik päriselt olemas.