Portugal (& Itaalia)

Detsember 2016, 5 päeva

Lennud Tallinn-Milano-Porto ja tagasi: 201.-
Bussid, metrood, transfeerid:  60.-
Majutus 2-le:
Bergamo lennujaama kapselhotell 42.-
Lissabonis 29.-
Portos 26.-
Hotell Milanos 62.-

Kokku: 321.-

Reisi algus läks üsna väsitavalt: bussiga Tartust Tallinnasse, lend Tallinnast Milanosse, öö lennujaamas automaat-hotellis, hommikune lend Portosse.

Portos tervitas meid paks udu ning maandumisel lennuk rappus päris kõvasti. Meie kaasreisijate hulgas oli terve grupp prouasid, kes kooris hirmust karjuma ja väga valjult nutma puhkesid. Tundus, et nad siiralt uskusid, et nende elu lõppeb just sel hetkel.
Kui mul enne oli lihtsalt ebamugav, siis selle massihüsteeria peale hakkas kõhe. Mitte, et ma oleks arvanud, et me nüüd alla kukume vaid see kisendamine oli nagu eriefektide loomine. Justkui vaataks õudusfilmi – tead juba ette, et tegelikult pole midagi hullu, kuid see taustamuusika kruvib sellegi poolest salaja ärevust juurde.
Keskendusin sellele, et mõtlesin, mitu Ryanairi lennukit on päriselt alla kukkunud. Mitte ühtegi ei tulnud meelde. Nagu näha, siis ka meie ei saanud selles statistikas esimesteks.

Etteruttavalt öeldes kujunesid kõik meie lennud udusteks ning esmakordselt  viibisin Ryanairi lennukis (Milano-Tallinn suunal), mis suisa pool tundi hilines. Just sel ajal  oli üle Euroopa meeletu udu ning õhtu enne meie koju saabumist oli Tallinna lennujaam udu tõttu kõik lennukid maandumiseks ümbersuunanud kas Helsingi või Riia lennujaama ning mõned lennukid pidid üldse algpunkti tagasi pöörduma. Seega pool tundi hilinemist pole sellises olukorras midagi, mille üle nuriseda saaks. Miks see hilinemine mainist väärib on põhjus, et minu kogemuste põhjal töötab Ryanair võrreldes teiste lennufirmadega erakordselt punktuaalselt. Aga see selleks..

Portugal aga tervitas meid lisaks udule ka sooja temperatuuriga ning lõpuks isegi päikesega. Enne Lissaboni rongile minekut saime suvalises kohvikus aimu, et me oleme sattunud tõelisesse toiduparadiisi. Mina, kes ma ei ole eriline saiakeste sõber, ei jõudnud maitsetes ja valiku rikkuses ära üllatuda, sooja toidu valikust rääkimata ning sellele apelsini mahlale mõeldes tekivad mul jätkuvalt neelud.

15418561_10209522216227221_7775407799790512216_o

Selles kohvikus saime ka tunda teenindajate pealt kui siirad, soojad ja sõbralikud inimesed olla võivad. Sarnasele tõdemusele jõudsime ka Lissabonist Portosse tagasi saabudes  majutuskohta jõudes. Tänu selle töötaja soovitustele, kes meid vastu võttis, saime aimu kohtadest, kuhu ise poleks teadnud minna. Lisaks oli tal hea tuju ning tegi meile tasuta upgrade-i paremasse tuppa.

Rongisõidul aga jäi silma kui roheline maa on Portugal ning sain esimese aimduse, SONY DSCmillise erakordse arhitektuuriga on sealt tegemist – peaaegu kõiki maju kaunistavad mustrilised keraamilised plaadid.

Sain näha ka suurt kontrasti – on maju, mis on imeilusate mustriliste plaatidega kaunistatud, kuid samas on kas maha jäetud või lihtsalt käest ära lastud. Linna jõudes oli aega seda kõike pikemalt imetleda. Üldmulje jäi sellegi poolest minu jaoks nagu lapsele kommipoes – kõik on nii värviline ja ilus.

Silma jäi ka, kuidas üks töömees kõnniteed ehitas. Tema kõrval oli suur hunnik väikeseid kive ning ta toksis neid haamriga ühe kaupa üksteise kõrvale maasse. Nähes, milliseid suuri maalinguid on  kõnniteedele tehtud, oskan ma peale selle töö valmimise protsessiga tutvumist  seda kaunist käsitööd veelgi enam hinnata.

SONY DSC

Lissaboniga tutvumiseks on kindlasti rohkem kui 24 tundi tarvis. Vahemaad on seal pikad ning võimalusi, mida teha, lõpmatult. Ühistransport on üsna kaootiline ning ummikud pikad, seega punktist a punkti b jõudmine võtab maismaad pidi üsna palju aega. Metrooga kahjuks igale poole ei saa.

Esimese päeva lõpuks jõudsime Belémi torni vaatama.

dsc07483-2

Järgmisel hommikul  imetlesime linna Portas Do Sol´i vaateplatvormilt.

SONY DSC

ning teekonda castelo juurde..

SONY DSC

SONY DSC

SONY DSC

Sel päeval jõudsime  täpselt pool kuulsa tramm nr 28 teekonnast läbida ning seejärel oli aeg tagasi Portosse minna.

Porto sai meie lemmikuks, sest kuigi Lissabon on suur ja huvitav, siis Portos on hoopis teistsugune atmosfäär – inimesi pole nii palju ja vahemaad jalutuskäigu pikkused.

SONY DSC

SONY DSC

SONY DSC

SONY DSC

Külastatud sai Lello & Irmão raamatupoodi, mis oli inspiratsiooniks Harry Potteri filmidele.
Suure kuulsuse tõttu külastavad seda raamatupoodi aastas miljonid turistid pildistamas ning seetõttu maksab sissepääs inimese kohta 3 eurot. Kui sealt raamat osta, saab selle 3 eurot loomulikult ka tagasi.

SONY DSC

SONY DSC

Külastatud sai lihtsalt elamuse pärast ka Majestic Café´d, mis on vanim säilinud kohvik. Tegemist on väga peene kohaga, millel on isegi uksehoidja. Kohv maksis küll 5 eurot, kuid maitselt oli seda isegi väärt. Piltidelt pole küll näha, kuid tegelikult käis sealt läbi üsna palju külastajaid.

SONY DSC

SONY DSC

Elamusi lisas ka hubase õhkkonnaga väike võileivakohvik A Sandeira, kus sai mõistliku hinnaga portveini maitsta. Porto on küll täis portveini tehaseid, kuid need olid minu maitse jaoks liiga turistikad.

Elamuse pakkumises sai esikoha üks nurgatagune restoran nimega Flor dos Congregados, kus lisaks hubasele õhkkonnale koos super töötajate, kamina ning klaveriga (sel ajal kui me seal viibisime, mängis üks klient sellel), olid ka toidud erakordselt head ning hinnad soodsad.

15585322_10209537016757225_3227569088792717715_o

Seejärel oli aeg tagasi Milanosse lennata, et viimane öö ning järgmine hommik seal veeta. Milano oli Portugaliga võrreldes väga külm ning udune. Me ei osanud enam seal olemisest suurt rõõmu tunda, eriti peale sellist värvikirevust ning elamusi. Teisest küljest sai jälle üks uus koht ära nähud (kohalik park), nii palju kui seda näha oli. Veendusin, et Milano on hea koht, kust saab teistesse kohtadesse edasi minna, kui seal pikemalt peatumisel ma ei näe mõtet, arvestades elukallidust ning asjaolu, et seal pole midagi rohkemat näha ega teha.

SONY DSC

SONY DSC

Itaaliasse! Ei, hoopis Portugali.

Minu käesoleva talve puhkus pidi algsete plaanide kohaselt mööduma koos sõbrannaga Veneetsias ning nii sai juba augustis lennupiletid Milanosse ära ostetud, et sealt rongiga edasi minna. Seejärel selgus, et ta ikkagi ei saa kaasa tulla ning tekkinud olukord pani mind mõtlema, kas ma üksi ikka viitsin just Veneetsiasse minna. Minu lemmikus piirkonnas, Itaalia keskosas, toimusid sel ajal mitmed maavärinad ning ka see variant sai välistatud.

Ryanairi lehel kolades avastasin, et Milanost Portugali on üsna rahakotisõbralike hindadega piletid saadaval. Portugal on minu jaoks üks tundmatu ja müstiline  riik ning sinna olen ma juba ammu tahtnud minna. Lennuaegasid klapitades tekkis võimalus veeta 2 ööd ka Milanos.

Plaane ümber sättides sain endale hoopis teise reisikaaslase, kes nõustus minuga kaasa tulema.

Esmalt tuli arutlusele auto rentimise idee, et sõita Põhja-Portugali Gerês`i rahvusparki. Sinna oleks saanud broneerida super soodsa hinnaga majutuse mägises piirkonnas võimsate vaadetega. Kahjuks erinevaid autorendi võimalusi uurides selgus, et rahaliselt poleks see end kuidagi ära tasunud – kõik leitud firmad tahtsid tuhandeid eurosid tagatisraha. Seega tuli plaan järjekordselt peapeale keerata ja otsast alustada.

Lennupiletid olid ostetud Milanost Portosse ja tagasi. Kaarti uurides leidsin, et oleks mõistlik rongiga Lissaboni edasi minna, seal ööbida ning siis tagasi Portoga tutvuma.

Rongipiletid leidsin ma sellelt lehelt: https://www.cp.pt/passageiros/en/

Selleks, et läbi selle veebilehe üleüldse saaks pileteid osta, on vaja end kasutajaks registreerida. Veebilehe algelisuse tõttu polnud sugugi nii lihtne kui tundub, kuid peale mõningast pusimist sain jagu.

Portugalis tasub rongipiletid alati varakult ära osta, sest hinnavahe viimasele hetkele jätmisega on suisa 5-kordne ning 22-euro asemel tuleb maksta üle saja.
Linnades saab liigelda metrooga  (kaasa arvatud lennujaamast linna ja tagasi) ning kogu süsteem on odav, mugav ning väga lihtsasti arusaadav. Piletiautomaatidest tuleb osta kõigepealt kaart, millele raha peale laadida ning seejärel soovitud summaga täita. Kaardi enda hinnaks tuli Portos 60 senti ning Lissabonis 50.

Majutuse osas aga aitas mind taaskord booking.com, kes mulle peale Baltikumi ringreisi nüüd püsikliendi soodustusi pakub. Öö Lissaboni kesklinnas maksis kahele kokku 29 eurot, Portos 26 (ning seal õnnestus isegi tasuta upgrade saada madalhooaja tõttu!).
Milanos oli lennuaegade tõttu mõistlikum esimene öö lennujaamas veeta automaat-hotellis
( http://www.zzzleepandgo.com/en/ ) ning viimaseks ööks aga leidsin kesklinnas väga hea hommikusöögiga 3-tärni hotelli, mis oli sealset elukallidust arvestades nagu lotovõit.

Tallinna lennujaamas avastasin, et seal leidub täiesti tasuta kasutamiseks kapsel-toole, kus saab soovi korral välja puhata. Toolile tuleb kate ise peale tõmmata.

SONY DSC

Automaat-hotell Bergamo lennujaamas.

SONY DSCSONY DSC

Kahekesi jäi küll natuke kitsaks, kuid see valik oli tunduvalt mugavam kui terve lennujaama täie põrandal magajatega ühineda või siis 6-ks tunniks linna sõita.

Nüüd aga edasi reisiloo juurde.

Itaalia

Detsember 2015, 5 päeva
Lennupiletid Tallinn-Milano-Tallinn 63.22 eur
bussipilet Tartu-Tallinn 6.80 eur
*koht autos Tallinn-Tartu liinil 6.-
Lennujaama transfeer Bergamo-Milano-Bergamo 10.-
**Rongi, metroo ja busside piletid Itaalias: ca 100.- 
Hostelid, 3 ööd: 72.-

Transport & majutus kokku: ca 258.-

*koht autos – kuna tagasi lend maandus kell 20.55, siis Tartu suunas ei läinud vahepeal kuni kella 23-ni ühtegi bussi. Transpordi leidsin läbi Facebooki grupi Tallinn-Tartu-Tallinn, kus inimesed, kes oma autodega sel liinil sõidavad, pakuvad teistele kütuseraha eest küüti.
** Metroopiletid kehtivad teatud kohtades kuni 90 minutit, seega saab teekonda planeerides ühele piletile väga palju kasutust leida. Teiseks täpset kokkuvõtvat summat on raske öelda, sest kasutasin vaheldumisi nii kaardi- kui sularahamakset.

Oleks nüüd aeg rääkida, kuhu ma siis välja jõudsin!

Kuna esimesel õhtul maandus lennuk pisut enne südaööd Bergamo lennujaamas, pidasin kõige mõistlikumaks koheselt Milanosse sõita ning öö kesklinnas asuvas hostelis veeta. See maksis küll pisut rohkem kui teised (32 euri, koht 6-ses naiste toas), kuid kaalukaussi liigutasid sinna poole asjaolud:
1. paljudes majutuskohtades enam sellisel hilisel tunnil check-in´i teha ei saagi
2. odavamad kohad asusid kesklinnast kaugemal ning taksosõit sinna oleks kokkuvõttes sama kulukaks läinud (arvestades hilist tundi, poleks metrooga enam minu teada sinna pääsenud)
3. järgmisel hommikul tuli rongiga keskjaamast nagunii edasi liikuda, seega hosteli asukoht oli ideaalses kauguses.

Ma ei pidanud oma valikus pettuma – Ostello Bello Grande on parim hostel, kuhu ma oma elujooksul sattunud olen (isegi Austraalia omadega võrreldes)! Mul on kahju, et ma seal kauem ei viibinud. Minu hilisest saabumise ajast hoolimata, sain ma väga sõbraliku vastuvõtu osaliseks nii töötajate kui ka teiste peatujate poolt. Kuna kell oli hiline, tuli üsna varsti magama minna ning siinkohal kiidan nende valikut voodipesu osas. Lisaks heast materjalist voodipesule, olid seal ka uued ja korralikud madratsid, padjad ja tekid. Lisaks on nad korraldanud külastajatele tasuta toitlustuse.
lisainfo: http://www.ostellobello.com/

Järgmisel hommikul liikusin edasi Firenzesse. Pühapäeva hommiku ning ilusa ilma tõttu oli linn paksult rahvast täis. Mulle jäi mulje, et iga teine kohalik omab koera, last/lapsi ning on suitsetaja. Lisaks polnud neil kuhugi kiire, nad seisid keset tänavat, suitsetasid ning rääkisid omavahel juttu. Kõik tänavad oli selliseid inimesi paksult täis.
Minul seevastu oli kiire, sest mul oli vaid mõni tund, et näha maksimaalselt palju selles linnas ning järgmise rongiga edasi minna.
12356957_10206611717866581_1741900197007977882_o.jpg
Järgmine peatus: Perugia.

12348103_10206625222004176_3029807639771534012_n.jpg

Väga paljud turistid pole sellest linnast midagi kuulnud. Mina avastasin ka ta enda jaoks täiesti juhuslikult. Leidsin pildi internetist ning otsustasin – just seda ma Itaalias näha tahangi!

Peatusin 2 esimest päeva läbi Couchsurfingu leitud kohaliku juures, kes õpetas mulle väga kasulikke kokandusnippe, kuid siis läksin edasi hostelisse ning avastasin asju, mida ma muidu polekski näha saanud! Väga võimas oli käia mööda etruskide radasid ning samal ajal kohata ka uudseid tehnoloogilisi lahendusi.

Kohalikud linnad on sealkandis rajatud mäe otsa. Perugia raudteejaam asub all pool ning mäest üles viis minimetro. See on juhita kabiin, mis automaatse süsteemi abil viib reisijad mäest üles ning alla. Mul oli tunne nagu ma oleks lõbustusparki sattunud ning 90-minutit kehtiv pilet maksis vaid 1.50.

WP_20151208_11_42_14_Pro.jpg

Hostelist nii palju, et peatusin Perugia vanalinna südames, seega asukoht oli väga hea. Hinnaks oli kodulehel reklaamitud sel ajal 16 eurot öö, kuid siis kohapeal selgusid kõikvõimalikud lisatasud voodipesu, käterättide ja kõikvõimalike teiste asjade eest.
http://www.littleitalyhostel.it/en/

Hostelit juhtinud noormees jagas aga väärtuslikke nõuandeid, milliseid läheduses asuvaid külasid ma kindlasti peaksin külastama. Tal oli õigus, need kohad on tõelised pärlid!

Spoleto – mäe otsast leidsin nii akvedukti kui ka pagariäri.

DSC05128.JPG

Spoleto.JPG

Spello – muinasjutuline küla, mis on lilli täis isegi detsembris.

12360320_10206631729326855_3067352112993864698_n.jpg

Assisi – küla täis religiooni. Seal asub katedraal, mille järgi Paavst Fanciscus endale nime valis. Tuleb tõdeda, et ma lihtsalt ei viitsinud mööda neid turistile kohustuslikke punkte ringi käia. Kolasin hoopis mööda väikeseid tänavaid ning nautisin arhitektuuri.

12313817_10206631732246928_930982083261222932_n.jpg

Reisi lõpus tundsin, et ma olen väsinud sealsest kaootilisusest, sellest, et keegi peale itaalia keele muud ei räägi, saiast ja üksi olemisest. Üksinda olles ma nägin tõenäoliselt rohkem kui kellegagi koos reisides oleksin näha saanud, kuid neid muljeid tuli igal minutil niivõrd palju peale, et oleks tahtnud neid kellegagi jagada rohkemalt kui virtuaalselt. Tundsin, et 5 päeva oli täpselt paras selliseks rännakuks.

Peale seda reisi tunnen aga, et mind tõmbab sinna samasuguse jõuga tagasi. See oli täiesti kirjeldamatult võimas elamus. Kogu see ajalugu ning kunst on erakordne.

Viimasel päeval sõitsin rongiga Perugiast otse Milanosse. See reis kestis üle 6 tunni isegi läbi rongi akna sai imelisi kohti näha.

Milano keskjaamas asuvas postkontorist saatsin teele mõned postkaardid. Tuleb välja, et postkontori töötajad pole ümbrikutest kunagi midagi kuulnud ning neid ei müüda seal. Pole midagi, läksid siis ümbrikuta teele. Minu Inglismaale saadetud kaart ei jõudnud kunagi soovitud aadressile kohale, kuid Norra saadetud jõudsid küll probleemideta saajani.

Milanos viimase käiguna otsustasin metroo abiga säästa aega ning külastada kuulsat katedraali. Peale seda tunnen, et võin julgelt öelda, et mul on Milanos käidud ning rohkem ma seal midagi näha ei soovinudki.

12362863_10206637288345827_7214371644542843070_o.jpg

Itaalia – planeerimine ja eripärad

 

Olen Itaalia kohta kuulnud suursugust kiidulaulu, milline vägev maa see ikka on.
Leidsin Ryanairilt järjekordse sooduspakkumise ning otsustasin ise ülevaadata.

Seejärel tekkis küsimus – kuhu seal täpsemalt minna?

Algas suur uurimustöö minu jaoks veel seni tundmata maa osas ning kui nüüd ausalt öelda, siis muutsin enda marsruuti korduvalt ning põhjalikult ringi. Seal on nii palju, mida näha tahaks!

Selleläbi avastasin ka, et parim transpordivahend Itaalias on rong. Piletid saab 2 kuud ette ostes ülimalt soodsalt – ühest suuremast linnast teise on võimalik saada 9-19 euroga (sõltuvalt väljumise kellaajast). Hiljem on need samad piletid saadaval hinnaga ca 60-80 eurot. Seetõttu soovitan peale lennupiletite ostu läbi mõelda, kuhu seal on soov minna ning seejärel rongipiletid ära osta:
http://www.trenitalia.com/tcom-en

Itaaliasse minnes tuleb varuda sularaha. Mul jäi mulje, et kõik asjad maksavad seal keskmiselt 1.50-2 eurot – linnakaart (selle sai tasuta vaid Milano hostelis), bussi- ja metroo pilet, pizza lõik, jook. Enamus kohtades pole võimalik kaardiga maksta. Ka pisut suuremates söögikohtades. Sellepärast ostsin ma igal võimalusel rongipileteid kaardiga, et sularaha hoida igaks võimalikuks juhuks.

Kui on soov enda peatuspaiga lähedal asuvaid väikeseid külasid avastama minna, saab need piletid osta ka samal päeval piletiautomaadist, pileti hinda see ei mõjuta ning jääb vaid mõne euro kanti.

Minu jaoks oli sealne piletisüsteem pisut kummaline.
Tuleb välja, et isegi kui on ostetud pilet kindlaks kellaajaks punktist A punkti B, ka sel juhul on vaja pilet enne rongile minekut valideerida. Kuulsin hiljem kohalike käest, et kuidagi on seda piletit võimalik korduvalt kasutada ning kontrolörid teevad isegi turistidele valideerimata pileti eest trahvi.

Minul läks sel korral õnneks – kontrolörid üritasid küll mulle itaalia keeles midagi selgeks teha, kuid said tõenäoliselt aru, et ma ei ole halbade kavatsustega väljas ning lihtsalt ei teagi süsteeme. Lisaks oli pilet mul ju olema. Samas olen kuulnud juhtumitest, kus turistid ongi 50-eurose trahviga koju tulnud ning kedagi ei huvita, et sa aru ei saa, mida sa valesti tegid.

Itaalias teeb reisimise raskemaks see, et suurem osa kohalikke ei oska võõrkeeli. Nende televisioonis on kõik saated itaalia keeles peale loetud ning nii nad ei puutugi näiteks inglise keelega kokku. Ühe hosteli juhataja pidas mind seal suisa ameeriklaseks inglise keele oskuse tõttu, sest ta pole harjunud seda nii väga kuulma. Enamus turiste sel perioodil olid kohalikud itaallased – terve reisi vältel nägin välisturiste vaid üksikutel kordadel.

DSC05233.JPG

 

Seal tuleb ka ära harjuda sellega, et inimesed soovivad pidevalt sinu käest raha saada. Kui oled turisti väljanägemisega, pakutakse linnades igasuguseid vidinaid müügiks või siis tulevad kerjused lihtsalt raha küsima nii tänavatel, raudteejaamades kui ka rongivagunites. Rongides käivad tavaliselt ühed ja samad inimesed teatud liinidel, kus kontrolöre nii tihti näha pole. Sama süsteemi olen ma näinud ka Stockholmis elades, seega üllatusmoment puudus seda Itaalias kohates. Seda tüüpi inimestega toime tulemiseks piisab sellest, kui  nende rahaküsimusele mitte reageerida.
Üllatas mind hoopis olukord, kus üks naine astus poodi sisse ning küsis ükshaaval kõigi inimeste käest 5 eurot. Kogu tegevus toimus loomulikult itaalia keeles ning sel momendil ma päris täpselt ei taibanud, milles asi oli.

Erinevustena toon välja ka nende söömiskultuuri – nii, nagu meie sööme kartulit sajal erineval viisil, nii söövad nemad saia. Peale seda reisi ma ei tahtnud enam saiast päris pikaks ajaks midagi kuulda.

Ka õhtusöögi ajad meil itaallastega ei kattunud – kuna ärkasin nendega võrreldes ebatavaliselt vara ja asusin koheselt ringi seiklema, siis oleksin soovinud süüa õhtul juba kella 18-19 paiku, kuid söögikohad avati õhtusöögiks alles 20-21 paiku. Tuli läbi ajada pizzeriatega, kus sai pizzat lõikude haaval kaasa osta. Samas ma ei kurda selle üle, sest tänu sellele sain ma mõnel õhtul õhtusöögi imelise ajaloolise vaatega etruskide trepile.

Mind hämmastasid veel pisiasjad, et ka talvel peetakse lihtsalt harjumusest keset päeva siestat ning kortermajades elavad inimesed kuivatavad akna taga oleval pesunööril pesu. Ka linnades.  Ma ei oskaks seda ette kujutadagi, et keegi Annelinnas või Lasnamäel paneks enda aknalaua külge pesunööri ning riputaks riided õue kuivama. Lisaks faktile, et Itaalias on rohkem päikesepaistet, tuleb kindlasti mängu ka kultuurilisest küljest avatum iseloom.

Reisist endast lähemalt juba järgmises osas..