juuli & august 2015, 12 päeva
Lennupiletid Tallinn-Manchester-Birmingam-Dublin-Birmingam-London-Tallinn kokku 193,80.-
Nagu eelnevalt mainitud, oleks olnud võimalik kulusid vähemalt 40 euro võrra kokku hoida, kui Dublini kuupäevade osas poleks nii pikalt mõelnud.
Bussipiletid:
Tartu-Tallinn-Tartu 10.-
Manchester -Brimingham, Birmingham-London, Londonis lennujaama 53,19.-
Birmingham-Stratford 0.-, sõbranna ei soovinud kütuseraha
Transfeer Dublini lennujaamast linna ja tagasi 4.-
Edasi-tagasi Dublinist Howthi 6.50.-
Edasi-tagasi Dublinist Glendalough´i 20.-
Transport Londonis 24,52
Transport kokku: 312,45.-
See oli mu esimene reis sinna kanti. Mul tekkis küsimus, kas Inglismaale ikka lastakse id-kaardiga või on selleks passi vaja. Inimesed, kes seal käinud olid, ei mäletanud ka täpselt. Vist sai id-kaardiga..Ametliku vastuse, et jah, id-kaart on sobiv reisidokument, leidsin ma siit: http://www.id.ee/index.php?id=34162
Lennuk maandus küll Manchesteri lennujaamas, kuid võtsin sealt koheselt ööbussi Birminghami. See teekond võttis aega 3 tundi. Hoiatasin oma sõbrannat, kes oli mulle vastu tulnud, et ta ei imestaks, et ma üritan autosse minnes järjepidevalt juhikohale istuda – neil on ju rool “valel pool” meie jaoks. Harjusin küll Austraalia aastatel vasakpoolse liiklusega ära ning sõitsin seal autoga ringi, kuid kodus oldud aastad on oma töö teinud ning parempoolne liiklus on väga ära kinnistunud.
Teine erinevus, mida ma selle reisi jooksul õppisin ja tahan koheselt välja tuua, on vajadus sularaha järgi. Eestis oleme harjunud piiramatu võimalusega kaardiga maksta. See oli mu esimene suurim õppetund, et mujal maailmas polegi see nii lihtne. See pole küll võimatu, aga enda elu kergemaks tegemiseks tuleb igale reisile sularaha kaasa võtta.
Birminghamis jäi mulje, et kõigil on oma tilluke maja tillukese tagahooviga ning kõik majad näevad täpselt ühesugused välja, olenemata rajoonist, kus viibid. Ma ei saanudki teada, kas seal meie mõistes kortereid üldse olemas ongi. Julgen kahelda, et on.
Käisime ka Stratfordis, mis oli Shakespeare´i kodulinn. Mulle meeldisid selle linna juures rohelus, lilled ning jõgi linnasüdames. Arhitektuur on ka imekaunis!
Üldiselt on see linn turistilõks, kus Shakespeare´i nimega suurt äri tehakse. Mina eelistasin kõikidest vaatamisväärsustest minna kirikusse, kuhu Shakespeare oma naisega maetud on, ning kulutada sealse sissepääsu eest vaid 2 naela (eurodes kusagil 2,60) . Võrdluseks toon, et tema maja külastus oleks maksma läinud 20 naela.
Vaatasime üle ka ta naise, Anne Hathaway, kunagise maja.
Peale seda oli aeg Dublinisse lennata.
Bussijaamas linna saab väga erinevate hindadega – lennujaama ees on turistide jaoks transfeerbussid vastavate hindadega, aga natuke edasi läbi teise terminali jalutades, viib 2-kordne kollast värvi linnaliinibuss kohale 2 euro eest.
Külastasime kaluriküla nimega Howth, kus lisaks meeldivalt omapärasele atmosfäärile leidus ka hea huumorisoonega inimesi.
Minu südame vallutas aga Glendalough, Wicklow rahvuspargis. Sellest sai koht, kuhu ma igatsen tagasi minna ning kohapeal kauem aega veeta. Tunnen, et sellest päevasest matkaraja külastusest jäi väheks.
Seejärel lendasin tagasi Birminghami ning sealt läksin bussiga Londonisse, kus peatusin ühe Couchsurfingust leitud tüdruku juures.
Linna kohta nii palju, et see on suur ja kallis. Ühistranspordi kasutus on paratamatu. Esimese asjana tuleks muretseda endale Oyster Card, mis on plastkaart, kuhu saab piletiraha peale laadida. Seeläbi saab soodsama piletihinna.
Teiseks – mulle öeldi, et terve kesklinna ala on täiesti läbijalutatav ja ainult nii ma saan õige tunde kätte. No jah, oli küll, aga kuna see on nii hiiglaslik ala, siis ma natuke kahetsen, et ma sel korral hop on-hop off turistibussi ei kasutanud. Oleksin jõudnud rohkem ära näha ning säästa jalavaeva.
Samas on Londonis palju mõnusaid parke, kus saab jalgu puhata.
Reisi lõpus asusin keset ööd enda peatuspaigast lennujaama transfeeri poole teele. Unesegasena ei suutnud tähele panna, et see bussinumber pole päris see, mis mul vaja on ning viis mu hoopis valesse kohta. Õnneks lahke bussijuht soovitas, kus ma ümber istuma peaks, et soovitud suunda tagasi saada. See kõik tekitas parajalt närvikõdi, sest see oodatud buss hilines päris korralikult ning tekkis ka mõte, et mis siis kui Oyster Cardil piisavalt raha enam peal pole ning ma ei saagi peale – sularaha mul sel hetkel enam polnud ja kaarti nad ka ei võta. Aga – lõpp hea, kõik hea. Piletiraha oli peal, transfeerile jõudsin ka viimasel minutil ning kodutee võis alata.
See oli mulle heaks õppetunniks, miks mu 2-tunnine varuaeg lennujaama jaoks tasub end ära. Musta stsenaariumina oleksin ma sel korral lihtsalt uue pileti pidanud ostma hilisemale transfeerbussile ning lennujaama tund aega hiljem kohale jõudnud.
mariannereisid 